Kui töö leiab tee unenägudesse

 Ma eriti und ei näe siin – tavaliselt ma ei maga piisavalt kaua, et see juhtuks või et ma mäletaks. Aga mõnel päeval siiski. Ja siis ma mäletan sageli mingit suurepärast tööteemalist sakki. Tuleb tõdeda, et ükskõik kui nõme see poleks, ei ole ükski neist olnud võrreldav õudukaga teemal „su katse sureb ära“. GDPRi ehk andmekaitseseaduse teemaline uni oli nii häiriv, et ma uuesti enne kella magama ei jäänudki, aga need ülejäänud – vabalt võib veel vaadata. Niisiis andmekaitseunenägu seisnes selles, et ma olin justkui oma pangainfo sisestanud mingile kahtlasele veebilehele ja siis see vähehaaval tühjendas mu kontot. Nõme ja ebaoriginaalne, aga ma isegi tean mis juhendvideost see pärit on. Vähemalt ma ei näe PDFe unes. Või närvis Principal Investigatorite e-maile.
AI unenägu oli veits parem, aga siiski mnjah, imelik. See oli ilmselt inspireeritud tööüritusel nähtud filmist (okei film oli, „I am your man“, ei olnud üldse nii hull klišee kui võiks arvata). Et siis unenäos naissoost välimusega AI robot tegi mulle hommikusöögi ja teed. Söök oli ilmselt normaalne, aga tee oli sellises suures klaasist salatikausis, põhjas mitme sõrme jagu mingit henna moodi möksi ja peal siis selline pruun veekiht. Ja siis ma jaurasin selle roboti pihta, et nii ei tehta.
Kolmas oli klassikaline lennu- ja põgenemisuni. Ma ei mäleta kelle või mille eest ma põgenesin, aga Brüsseli kõrghoonete vahel leviteerida oli päris okei. Rongijaama liinid olid veits hirmsad. Selle visuaali päritolu on ilmselt töö kohvinurk, kus 24ndalt korruselt avaneb vaade üle Noordi jaama rööbaste.