Mudamatk

 Seiklustest on ehk huvitavam lugeda, nii et nüüd kirjutan mudast, mägedest ja vabast ajast (jällegi, kes tahab mu töö kohta vingu ja hala kuulda, küsige otse). 

Ärkasin kell 6. Pühapäeva hommikul. Et olla 7.15 bussipeatuses ja 9ks rongijaamas. Mida aga ei tulnud, oli buss. Meil nimelt on raudteeparandus… kuskil. Selle tõttu on alates meist eelmisest jaamast kuni liini lõpuni rongi asemel buss, mis on gigaaeglane ja kolistab läbi imelike külavaheteede. Rongiga on järgmisesse jaama 4 minutit, bussiga võib vabalt pool tundi võtta. Igatahes seda bussi ei olnud ega tulnud, kuskil 7.45 paistis miski nagu õige buss, ukerdas silla peal end ümber pöörata. Läksin juhilt küsima.. Ta ütles, et läheb Jettesse küll, aga alles 10.32 st oli vastassuuna buss, mis oli end mingisse valesse kohta ajanud. Ja just too hetk sõitis õige buss ilge hooga mööda. No kuna seal ajutises peatuses peale minu kedagi ei seisnud, siis isegi ei võtt hoogu maha. Ilge jama. Mul olid juba matka rongipiletid kõik ette ostetud jms, nii et alla anda ja koju tagasi minna polnud ka variant. Hakkasin siis hääletama. Vedas. Esimene auto pidas kohe kinni ja viis mind metroopeatusse, nii et jõudsin rongijaama isegi enne teisi!

Edasi oli juba lihtne, sest Damjan oli kõik kodutöö ära teinud, et mis transpordiga ja kuhu ja mis rada. Ise ta kandis veel tibukollast pusa ka, et me teda ära ei kaotaks. See ilmselt on nagu ühe teise korraldaja sinine müts - paistab kaugele ja kõik teavad. Algselt meid oli kirjas 45, aga kuna ilm oli jäle ja muud põhjused (keegi siiski suutis rongist maha jääda), siis reaalselt kohale ilmus 27 - ja ka see oli päris suur seltskond, ütlen ma, sest viimasena käies olid esimesed ikka raja mõnusalt ära tammunud. Paar korda üritas muda mult isegi saabast jalast ära tõmmata (madalad tossud tegelt) ja mitu korda käis korralik heliefektne lurts, kui keegi oma jala mülkast välja tõmbas. Verviersis oli igatahes müstiline udu, tõeline Twin Peaks kõrgete kuuskedega. Siin-seal olid laudteed ka, aga need olid nii konservatiivselt paigutatud, et enamasti algasid ja lõppesid korraliku mudamaardlaga või suisa vees. Raja ääres oli väike jõgi, koskedega. Suvel soojaga oleks see kahtlemata väga nauditav. Üldiselt on Belgia kõrgeim punkt (700m) midagi Munamäe sarnast, isegi pigem kõrgustik kui mägi. Mäe otsas on “taevatrepp”, mille peal me kõik pilti tegime ja restoran. Ja parkla. Kõige selle rabas rabistamise järel oli mul üllatuslikult isegi üks jalg kuiv (teisega astusin konkreetselt liiga sügavasse vette). Nii et tublid saapad - nendega ma olen juba 5 aastat igal pool käinud, servast on tald veits kulunud aga kilometraazi ja kergust arvestades… tellisin juba uued, sama firma omad aga teistsuguse tallaga. 

Ja otseloomulikult ei lõppenud mu seiklused mudamatkaga. Tagasi kodukülla jõudes selgus, et tänavad ei ole mingist kellaajast enam valgustatud, ehk rongijaama ja kodu vaheline mudaväli tuli pimedas läbida. Kuivõrd ma olin juba niikuinii maksimaalselt sopane, siis väga enam ei huvitanud ka, rohkem kui ainult suuremaid auke vältida. 

P.S. DG Mud Hiking oli enne lihtsalt DG Hiking, aga muudeti siis matkaja kõige olulisema ühisnimetaja järgi ära.