Finiito

 Ongi läbi. Tegelt mul on veel 9 päeva siin jäänud aga praktiliselt on läbi. Juuli keskpaigani olid pre-sceeningud, ehk siis kõige töörohkem aeg üldse, siis tuli käbelt kõik poolik kraam ära lõpetada ka, sest mentor läks puhkusele. No ja nüüd ma oma sünnipäevast alates vaikselt tiksun siin. Heal juhul tuleb üks communication check veel (tuligi), aga see on enamasti üsna lihtne ülesanne ja saab ruttu kaelast ära. Kahjuks lubab terve järgmise nädala lausvihma, nii et eriti kuhugi minna ka ei anna (mul on veel välja võtmata vabu päevi isegi). Vaat sellist olukorda ma ei eeldanud, arvasin et ikka lõpuni pigistatakse meist kõik mahl välja. Aga noh hapukurgihooaeg. Me karismaatilise kontorikaaslasega juba irvitame, et august on eetikavaba kuu, sest interimidel on vaheaeg ja teistel on puhkus, kolmandad leidsid üldse uue töö, ning tõsine küsimus on, et kes kontoris lilli kastab. Mina olen vahel kastnud, kuna eelmine nädal ma ikkagi käisin kohal veel. Isegi teistele traineedele viisin tordi. Aga sel-järgmisel nädalal saab vist küll ainult hüvastijätuks minna. Enamus traineesid on ka kohe minemas või juba lahkunud. Eile oli viimane ametlik DG MUD matk, sellisesse ilusasse kohta nagu Ninglinspo. Kosed ja avarad vaated, metsa, palju bussisõitu ka. Kui ilm vähegi lubab, ma korraldan oma viimasel nädalavahetusel veel ühe post mortem matka. Samas ega see ilmselt väga populaarne ei ole. Eile meid oli 15, mis on päris hea saavutus (D teeb head reklaami ja absoluutselt vaikis maha, kui palju me bussis peame istuma, ühe korra vedas meid täiesti off-road mingist nõlvast alla ka, nii et see oli kõige matkalikum matk siiani vb esimesest mudamatkast alates). Minu kõige haledam matk oli selline, kuhu ma läksin üksi. Kusjuures see oli täiesti OK sihtkoht ja ilm oli ka kena, nii et me oleks selle äärepealt taaskasutanud. Aga Ninglinspo'sse ma tahtsin juba ammu minna, lihtsalt 4+4 tundi bussis ja rongis ei tundunud ahvatlev. Tegelikult seltskonnaga koos oli päris tore, ja kui olla sigaväsinud ja tukkuda siis on ka üleelatav. Ma olen küll see hull, kes on matka lõpus energiajänes hoopis, mitte ei maga. Nii et Liege's jooksin koos meie maratonijooksikutega üles Euroopa kõige ilgemast trepist. 374 astet. Suht surin seal, ainuke lohutus on, et päriselt teistel oli ka rõve olla. 

Ilmselt ma siia rohkem ei blogi. See on muidugi väga armas kui osad inimesed matkal või traineede üritusel küsivad või eeldavad, et ma tulen tagasi. Hetkel seesugust plaani ei ole, aga noh ajutised lahendused on ikka need kõige püsivamad eksole.