Naljakal kombel, kuna ma olen juba niikuinii eetikast lugema sattunud, siis miks mitte ka sellest kirjutada. Eetikast siis, mitte lugemisest. End teemaga kurssi viimiseks loen mõnda blogi, sest ega ainult projektide ja reeglite lugemine ei ole eriti lõbus. Sest õige ja vale, hea ja halva üle filosofeerimist pole siin ette nähtud. Samas, nagu mu kontorinaaber märkis, siis erinevalt paljudest teistest meil on teatav ostustus- ja valikuvõimalus, sest ega kõik asjad pole reeglites punktipealt kirjas (erinevalt nt rahandusinimestest või projektijärelvalvest), meie võime nt väita et projektis X osalemise eest makstav kompensatsioon on liiga suur, kuna see võib meelitada inimesi raha pärast projektis osalema vms. Ja sealjuures selle summa suurus ei ole mingi kindlaks määratud number.
ChatGPTga mängisin ka. Küsisin mida ta minust teab, eriti midagi ei teadnud, küll aga sülitas välja terve lehekülje teksti Kaja Kallase kohta vihjega, et äkki meie nimed häälduvad sarnaselt vms. Päris vaimukas. Samas enne 2021 oli mul publikatsioone ja mida vaid, interneti presence täitsa olemas ja unikaalse eesnime puhul ei oleks tohtinud raske olla mingit infot leida. Üldiselt praegu jääb siiski mulje, et tegemist on umbes sellise esoteerikapendli stiilis vahendiga, kui midagi konkreetset küsida. Kas objekt A asub kaitsealal B, siis jah/ei vastus ikka tuleb. Samas luuletama on ta varmas. Nüüd on küll kohe esilehel kirjas ka, et programm võib anda valesid vastuseid, kahjulikke instruktsioone või kallutatud sisu.
Kuskilt jooksis läbi selline teema nagu Collingridge dilemma. Muidugi ma kirjutasin selle nime kollasele märkmepaberile, et pärast googeldan – ja siis unustasin ära, millega ma seda seostada tahtsin üldsegi. Aga küllap see AI teema oli, sest Collingridge väidab sisuliselt, et tehnoloogiat selle kasutuselevõtu algetappides on lihtsam reguleerida, aga selleks ajaks kui tehnoloogia on juba laialt levinud võib reguleerimisest ainult und näha, see on raske ja kulukas. Samas mõjusid on raske hinnata olukorras, kus uut tehnoloogiat on veel vähe arendatud ja kasutatud. Selline mõnus nokk kinni saba lahti situatsioon. Ehk siis AI muutmise õige hetk on tõenäoliselt juba maha magatud või siis on selleks peagi liiga hilja, seda džinni enam pudelisse tagasi ei topi, ta on lootusetult laiali voolanud, plägastab põrandat ja pudel on ka puruks. Ükskõik kui palju tehnoinimesed time-outi ei nõuaks, keegi arendab ilmselt põlve otsas ikka edasi.
Seda tunnet juba ökoloogias ette ei tulnud – aga ma kujutan ette, et muus inseneerias ja vb isegi mingis biotehnoloogias on see võimalik. Ehk siis aladel, kus liigub raha. Seda, et mingi kuritahtlik erafirma või hullunud startup järgmise koroona kokku keevitab, ilma selleks kuskilt ametlikest allikatest raha küsimata… teoorias võimalik, igast imelikke biohäkkereid on olemas.
Lihtsalt loodetavasti me ei satu enda teadmata osaliseks kellegi teise eksperimendis. Eksperimentaalsus ei tähenda, et vastutust ei ole vaja võtta, aga kui eksperimendist midagi teada pole, siis kuidas seda kontrollida saakski?
P.S. Kunsti olen ma peale nende AI generaatorite siginemist teinud rohkem kui muidu. Käsitsi ja paberile. Sest kui tehisaru võib, võin mina ammugi.
(Viide eetikablogile, mis seda postitust inspireeris)
This Is An Experimental Blog Post - Markkula Center for Applied Ethics (scu.edu)
No comments:
Post a Comment