Finiito

 Ongi läbi. Tegelt mul on veel 9 päeva siin jäänud aga praktiliselt on läbi. Juuli keskpaigani olid pre-sceeningud, ehk siis kõige töörohkem aeg üldse, siis tuli käbelt kõik poolik kraam ära lõpetada ka, sest mentor läks puhkusele. No ja nüüd ma oma sünnipäevast alates vaikselt tiksun siin. Heal juhul tuleb üks communication check veel (tuligi), aga see on enamasti üsna lihtne ülesanne ja saab ruttu kaelast ära. Kahjuks lubab terve järgmise nädala lausvihma, nii et eriti kuhugi minna ka ei anna (mul on veel välja võtmata vabu päevi isegi). Vaat sellist olukorda ma ei eeldanud, arvasin et ikka lõpuni pigistatakse meist kõik mahl välja. Aga noh hapukurgihooaeg. Me karismaatilise kontorikaaslasega juba irvitame, et august on eetikavaba kuu, sest interimidel on vaheaeg ja teistel on puhkus, kolmandad leidsid üldse uue töö, ning tõsine küsimus on, et kes kontoris lilli kastab. Mina olen vahel kastnud, kuna eelmine nädal ma ikkagi käisin kohal veel. Isegi teistele traineedele viisin tordi. Aga sel-järgmisel nädalal saab vist küll ainult hüvastijätuks minna. Enamus traineesid on ka kohe minemas või juba lahkunud. Eile oli viimane ametlik DG MUD matk, sellisesse ilusasse kohta nagu Ninglinspo. Kosed ja avarad vaated, metsa, palju bussisõitu ka. Kui ilm vähegi lubab, ma korraldan oma viimasel nädalavahetusel veel ühe post mortem matka. Samas ega see ilmselt väga populaarne ei ole. Eile meid oli 15, mis on päris hea saavutus (D teeb head reklaami ja absoluutselt vaikis maha, kui palju me bussis peame istuma, ühe korra vedas meid täiesti off-road mingist nõlvast alla ka, nii et see oli kõige matkalikum matk siiani vb esimesest mudamatkast alates). Minu kõige haledam matk oli selline, kuhu ma läksin üksi. Kusjuures see oli täiesti OK sihtkoht ja ilm oli ka kena, nii et me oleks selle äärepealt taaskasutanud. Aga Ninglinspo'sse ma tahtsin juba ammu minna, lihtsalt 4+4 tundi bussis ja rongis ei tundunud ahvatlev. Tegelikult seltskonnaga koos oli päris tore, ja kui olla sigaväsinud ja tukkuda siis on ka üleelatav. Ma olen küll see hull, kes on matka lõpus energiajänes hoopis, mitte ei maga. Nii et Liege's jooksin koos meie maratonijooksikutega üles Euroopa kõige ilgemast trepist. 374 astet. Suht surin seal, ainuke lohutus on, et päriselt teistel oli ka rõve olla. 

Ilmselt ma siia rohkem ei blogi. See on muidugi väga armas kui osad inimesed matkal või traineede üritusel küsivad või eeldavad, et ma tulen tagasi. Hetkel seesugust plaani ei ole, aga noh ajutised lahendused on ikka need kõige püsivamad eksole. 

Kuidas hammustada seda kätt mis sind toidab (5. juuni)

 Kuidas hammustada seda kätt mis sind toidab

Näe ongi streigipäev käes. Orgunnijad käisid meile eelmine nädal flaiereid jagamas. Emaili potsatavad punase tekstiga ja suurte tähtedega kirjad, et tulge ometigi kohale. Tegelikult kontoris rahvast eriti pole ja need, kellega ma sellest rääkinud olen on kas a) kiire, b) poogen sest nad on ajutised, c) kes tegelikult nõustuvad kolimise põhjendusega vähemalt mingil määral. B ja C kategooriasse kuulun ma ise ka, mul on siin alla 2 kuu jäänud ja see hoone on eriti ebaefektiivne. Ilus jaa, selline klaasist pilvelõhkuja, mille ülemistelt korrustelt on vinge vaade, eriti neil kelle aken on botaanikaaia poole. Aga muidu täiesti igav hallid seinad+klaas+metall koht. Haljastus on all fuajees kena, mujal pole seda üldse. Laua all on kaabliporno. Konditsioneer ja küte töötab samaaegselt. Põrandamistras on vaikselt mingid eluvormid hakanud emergeeruma. Söökla suri koroonaga välja. Paljud töötavad endiselt suure osa distantsilt ja no ma vean ka end kohale peamiselt suhtlemise eesmärgil tegelt. Tegelikult mina saan lihtsalt korruse võrra ülespoole kolida ja pean kuu aega „karjalauta“ taluma, kus pole isiklikke laudu. Eks ma siis annetan oma potilille mõnele, kellel on kontor (khm, karismaatiline kontorikaaslane suutis end sebida ka uuel korrusel nurgaofficesse, kohe meie praeguse peal) ja töötan rohkem kodust. Niikuinii tuleb kohe prescreeningute aeg ja siis ei jää väga aega suhelda kellelgi. Ja need, kes on kohal nohisevad oma arvutis silm tõmblemas päevas sadu lehekülgi lugeda. Umbes nii on see juuli lõpuni välja.

Tegelikult on kolimine ainult üks aspekt protestist. Üldine kõige kokku tõmbamine on põhihäda ja sellega ma olen nõus et see on häda. Üsna omakasupüüdlikel põhjustel, muidugi, sest no peale seda traineeshipi olen ma ju jälle töötu. 

Okei, protestil käidud. Suht mittemidagiütlev oli, peamiselt küll selle tõttu et enamus kõnesid oli prantsuse keeles ja ma ei saanud midagi aru. Lisaks kontorikaaslasele oli eetikast veel ainult kaks inimest. Teistest asutustest oli küllap rohkem, aga kindlasti mitte enamus. Noh ega kõik ei taha oma lõunaaega sellise asja peale kulutada, kodust töötajad end kohale vedada ja üldse, osadel on ilmselt suva ka. Vähemalt võileibu oli tõesti ja pudeli vett sai ka. Ma sain lisaks peavalu, läksin metrooga valesti ja jõudsin napilt selleks ajaks tagasi kui üht projekti hakati arutama (ma olin vaatleja, minu puudumisest poleks midagi halba juhtunud). Täitsin oma siseveebi cv lõpuks hästi minimaalselt ära, vaevalt et ükski headhunter selle baasil midagi otsustab, seal pole isegi mu doktorikraad otseselt kirjas.

Homme saame Berlaymontis teiste eestlastega kokku lõunaajal (ilmselt mu kaart veel kehtib kenasti, kuna tänane protest oli ülitsiviilne ja viisakas) ning pealelõuna võtsin üldse vabaks. Siin saab poole päeva kaupa ka võtta oma vaba aega. Siis võin muuseumi minna või pargis hängida, ei pea kohe tööle tagasi kiirustama. See oleks muidugi ülilõbus, kui tööl hakataks päriselt streikima aga ma ei usu seda hästi. Või kui, siis paluks sel ajal kui eetikutel maksimaalselt kiire on. 

Impostorametnik ja kannatuste valideerija

Vihased haned, kes meie pikniku laiali ajasid

Identiteediküsimused, eksole. Bioloogiat juba bioloogist niisama naljalt välja ei võta, doktorikraad ka kuskile ära ei kao ja sisuliselt tegelen ma teadusega edasi, lihtsalt kellegi teise (väga kõval tasemel) teadusega. See on isegi tore, sest no ma näen ikka ulmelisi projekte, kuigi need on mu enda erialalt väga kaugel. Sorry taimeökoloogia, sa pole seksikas enam. Ühtlasi, asi mida ma juba ammu kahtlustasin niikuinii – mul pole sellise taseme energiat, mida oleks vaja et kuskil suure grandiga PI olla. Inimeste kamandamine ajab mulle hirmu nahka. Tänan ei. Mu õudusunenägu on see, et mõni vihane PI helistab ja ma pean nende probleeme lahendama, mitte see et ma unes avastaks et ma olen eksamil ja veel alasti. Kuigi see kohalik EPSO eksam on paras kobarkäkk niipalju kui ma olen kõrvalt kuulnud. Ilmselt alasti EPSOt teha oleks veel eriti nõme. Samas tundub seda tüüpi ilge test, mille ma ilmselt ära teeks kui ajasurvet poleks. Aga äkki ei pea, kui tahta siia jääda siis on ka teisi variante. Mu vastikult karismaatiline kontorikaaslane näiteks tegi oma traineeshipi lõpus uniti ülemuste ees ettekande ja selle tulemusel pooled bossid tahtsid ta enda töörühma värvata (tegelt ta on hea, ja üks neist kes agiteerib mind ka edasi jääma, minus räägib lihtsalt kadedus). Minul ei ole ettekannet ette nähtud, või vähemalt ma ei tea et mul mingi lõpuprojekt peaks olema. Samas selgus eelmisel nädalal koosolekul, et mu otsene mentor läheb minema ja keegi teine tiimist veel ja kuna paari nädala eest keegi läks veel, siis nad ikkagi peaks asendama. Nii et nüüd peaks end kokku võtma ja rääkima karismaatilise kolleegiga (palju praktilisi küsimusi), mentoriga (et kas ta arvab, et ma saaks sügiseks adekvaatseks) ja suure ülemusega (et kas ja kuidas neil on plaanis uusi inimesi võtta, ehk et kui mingi kandideerimine on siis mulle ka teada antaks). Paraku on mingi imelik nädal, kus teisipäev on Euroopa päev ja seega meil vaba, siis praegu esmaspäeval on kohal ainult suur ülemus. Kellega rääkimise ma tahtsin täitsa lõppu jätta. Mentor on ära ja tuleb ülehomme. Kolleeg on busy ja saaks alles reedel mu küsimustele vastata.
Seni saan end lõbustada… tööga. Sest ega seda peaks ka tegema, ma saan siin lebotada ainult seetõttu hetkel, et kui kass on ära siis hiired ei oska endaga midagi peale hakata. Nii et see kannatuste valideerimise pool siis – eetikainimesena ma saan vaadata nt mitu looma katseks tahetakse püüda, kas see äkki liiga palju ei ole ja kui katse on valutekitav, siis kuidas neil tuimestus ja ka näiteks hukkamise meetodid reeglitele vastavad. Ehk reaalselt otsustan palju mingit sorti kannatust on mingi tulemuse saamiseks okei.
P.S. Taimeökoloogia tahab mu ellu ka ikka tagasi tulla. Majaomanik tahab oma sünnipäeva puhul metsa istutada ja ma lubasin aidata disainida sellist, mis ka püsti jääks ja mitmekesine oleks. Ja Timur saatis mingi evolutsiooniteemalise Nature artikli, mida ma pole isegi veel lugeda jõudnud.

Eetikapoeetika

Jagan siis natuke huvitavaid pudemeid, mida ma võin teiega jagada. Sest need ei asu siseveebis või kuskil peidus. Inglise keeles on enamus neist, sorry. See on lihtsalt hunnik linke esialgu, üsna üksteisega seostamata.

Kas andmelekkest pärinevat infot võib kasutada? Teaduses siis. Nii ja naa: debatt käib, oleneb mis andmed.

Mis on eetika ja moraali vahe? Eetika on põhimõtteliselt moraalifilosoofia. Ja noh moraal on individuaalne, samas kui eetika on üldine. Näiteks ma võin olla oma elus traditsiooniline konservatiivne kuivik (moraal) aga sealjuures üldse mitte ette kirjutada seda, kuidas teised seksida võivad (eetika). Või olla kristlane ja sealjuures pooldada homoabielude lubamist. Või olla suhteliselt ebatraditsiooniliste väärtushinnangutega mina, kuid sellegipoolest töötada teaduseetikaga.

Kus eetikat õppida saab? Igal pool. Internetis. Ülikoolis. Eluülikool on ka täiesti aktsepteeritav, tuleb välja. Mina üldse õpin töö käigus. Tuleb välja, et Tartu Ülikoolil oli sel õppeaastal ka täiesti temaatiline mikrokraadiprogramm, aga ma poleks saanud seda niikuinii võtta, kuna eelmisel semestril olin alles Higispaanias ja üldse see, et eetikatiim minu valis oli juhuse küsimus, ma ju kandideerisin mujale ka.

Jubedad eetikafeilid teaduses (neile, kellele meeldib Kroonikat lugeda): Tuskegee süüfiliseeksperiment, natside eksperimendid juutide kallal, kuidas vaktsiine ja autismi üritati seostada.

Tegelikult on ERC kodulehel ka ilge hunnik igasuguseid eetikareegleid ja muud kraami, mis on seal avalikult ja kõigile kätteleitav (põhiliselt küll mõeldud granti taotlevatele teadlastele) ja see on just see värk millega mina tegelen. Kui siit lõppu kerida, siis leiad igavese hunniku PDFe eri teemadel embrüouuringutest tehismõistuseni.

Kui töö leiab tee unenägudesse

 Ma eriti und ei näe siin – tavaliselt ma ei maga piisavalt kaua, et see juhtuks või et ma mäletaks. Aga mõnel päeval siiski. Ja siis ma mäletan sageli mingit suurepärast tööteemalist sakki. Tuleb tõdeda, et ükskõik kui nõme see poleks, ei ole ükski neist olnud võrreldav õudukaga teemal „su katse sureb ära“. GDPRi ehk andmekaitseseaduse teemaline uni oli nii häiriv, et ma uuesti enne kella magama ei jäänudki, aga need ülejäänud – vabalt võib veel vaadata. Niisiis andmekaitseunenägu seisnes selles, et ma olin justkui oma pangainfo sisestanud mingile kahtlasele veebilehele ja siis see vähehaaval tühjendas mu kontot. Nõme ja ebaoriginaalne, aga ma isegi tean mis juhendvideost see pärit on. Vähemalt ma ei näe PDFe unes. Või närvis Principal Investigatorite e-maile.
AI unenägu oli veits parem, aga siiski mnjah, imelik. See oli ilmselt inspireeritud tööüritusel nähtud filmist (okei film oli, „I am your man“, ei olnud üldse nii hull klišee kui võiks arvata). Et siis unenäos naissoost välimusega AI robot tegi mulle hommikusöögi ja teed. Söök oli ilmselt normaalne, aga tee oli sellises suures klaasist salatikausis, põhjas mitme sõrme jagu mingit henna moodi möksi ja peal siis selline pruun veekiht. Ja siis ma jaurasin selle roboti pihta, et nii ei tehta.
Kolmas oli klassikaline lennu- ja põgenemisuni. Ma ei mäleta kelle või mille eest ma põgenesin, aga Brüsseli kõrghoonete vahel leviteerida oli päris okei. Rongijaama liinid olid veits hirmsad. Selle visuaali päritolu on ilmselt töö kohvinurk, kus 24ndalt korruselt avaneb vaade üle Noordi jaama rööbaste. 

Eksperimentaalsus kui eetikavabastus

 

Naljakal kombel, kuna ma olen juba niikuinii eetikast lugema sattunud, siis miks mitte ka sellest kirjutada. Eetikast siis, mitte lugemisest. End teemaga kurssi viimiseks loen mõnda blogi, sest ega ainult projektide ja reeglite lugemine ei ole eriti lõbus. Sest õige ja vale, hea ja halva üle filosofeerimist pole siin ette nähtud. Samas, nagu mu kontorinaaber märkis, siis erinevalt paljudest teistest meil on teatav ostustus- ja valikuvõimalus, sest ega kõik asjad pole reeglites punktipealt kirjas (erinevalt nt rahandusinimestest või projektijärelvalvest), meie võime nt väita et projektis X osalemise eest makstav kompensatsioon on liiga suur, kuna see võib meelitada inimesi raha pärast projektis osalema vms. Ja sealjuures selle summa suurus ei ole mingi kindlaks määratud number.
ChatGPTga mängisin ka. Küsisin mida ta minust teab, eriti midagi ei teadnud, küll aga sülitas välja terve lehekülje teksti Kaja Kallase kohta vihjega, et äkki meie nimed häälduvad sarnaselt vms. Päris vaimukas. Samas enne 2021 oli mul publikatsioone ja mida vaid, interneti presence täitsa olemas ja unikaalse eesnime puhul ei oleks tohtinud raske olla mingit infot leida. Üldiselt praegu jääb siiski mulje, et tegemist on umbes sellise esoteerikapendli stiilis vahendiga, kui midagi konkreetset küsida. Kas objekt A asub kaitsealal B, siis jah/ei vastus ikka tuleb. Samas luuletama on ta varmas. Nüüd on küll kohe esilehel kirjas ka, et programm võib anda valesid vastuseid, kahjulikke instruktsioone või kallutatud sisu.
Kuskilt jooksis läbi selline teema nagu Collingridge dilemma. Muidugi ma kirjutasin selle nime kollasele märkmepaberile, et pärast googeldan – ja siis unustasin ära, millega ma seda seostada tahtsin üldsegi. Aga küllap see AI teema oli, sest Collingridge väidab sisuliselt, et tehnoloogiat selle kasutuselevõtu algetappides on lihtsam reguleerida, aga selleks ajaks kui tehnoloogia on juba laialt levinud võib reguleerimisest ainult und näha, see on raske ja kulukas. Samas mõjusid on raske hinnata olukorras, kus uut tehnoloogiat on veel vähe arendatud ja kasutatud. Selline mõnus nokk kinni saba lahti situatsioon. Ehk siis AI muutmise õige hetk on tõenäoliselt juba maha magatud või siis on selleks peagi liiga hilja, seda džinni enam pudelisse tagasi ei topi, ta on lootusetult laiali voolanud, plägastab põrandat ja pudel on ka puruks. Ükskõik kui palju tehnoinimesed time-outi ei nõuaks, keegi arendab ilmselt põlve otsas ikka edasi.
Seda tunnet juba ökoloogias ette ei tulnud – aga ma kujutan ette, et muus inseneerias ja vb isegi mingis biotehnoloogias on see võimalik. Ehk siis aladel, kus liigub raha. Seda, et mingi kuritahtlik erafirma või hullunud startup järgmise koroona kokku keevitab, ilma selleks kuskilt ametlikest allikatest raha küsimata… teoorias võimalik, igast imelikke biohäkkereid on olemas.
Lihtsalt loodetavasti me ei satu enda teadmata osaliseks kellegi teise eksperimendis. Eksperimentaalsus ei tähenda, et vastutust ei ole vaja võtta, aga kui eksperimendist midagi teada pole, siis kuidas seda kontrollida saakski?
 
P.S. Kunsti olen ma peale nende AI generaatorite siginemist teinud rohkem kui muidu. Käsitsi ja paberile. Sest kui tehisaru võib, võin mina ammugi.
 
(Viide eetikablogile, mis seda postitust inspireeris)
 This Is An Experimental Blog Post - Markkula Center for Applied Ethics (scu.edu)

Mudamatk

 Seiklustest on ehk huvitavam lugeda, nii et nüüd kirjutan mudast, mägedest ja vabast ajast (jällegi, kes tahab mu töö kohta vingu ja hala kuulda, küsige otse). 

Ärkasin kell 6. Pühapäeva hommikul. Et olla 7.15 bussipeatuses ja 9ks rongijaamas. Mida aga ei tulnud, oli buss. Meil nimelt on raudteeparandus… kuskil. Selle tõttu on alates meist eelmisest jaamast kuni liini lõpuni rongi asemel buss, mis on gigaaeglane ja kolistab läbi imelike külavaheteede. Rongiga on järgmisesse jaama 4 minutit, bussiga võib vabalt pool tundi võtta. Igatahes seda bussi ei olnud ega tulnud, kuskil 7.45 paistis miski nagu õige buss, ukerdas silla peal end ümber pöörata. Läksin juhilt küsima.. Ta ütles, et läheb Jettesse küll, aga alles 10.32 st oli vastassuuna buss, mis oli end mingisse valesse kohta ajanud. Ja just too hetk sõitis õige buss ilge hooga mööda. No kuna seal ajutises peatuses peale minu kedagi ei seisnud, siis isegi ei võtt hoogu maha. Ilge jama. Mul olid juba matka rongipiletid kõik ette ostetud jms, nii et alla anda ja koju tagasi minna polnud ka variant. Hakkasin siis hääletama. Vedas. Esimene auto pidas kohe kinni ja viis mind metroopeatusse, nii et jõudsin rongijaama isegi enne teisi!

Edasi oli juba lihtne, sest Damjan oli kõik kodutöö ära teinud, et mis transpordiga ja kuhu ja mis rada. Ise ta kandis veel tibukollast pusa ka, et me teda ära ei kaotaks. See ilmselt on nagu ühe teise korraldaja sinine müts - paistab kaugele ja kõik teavad. Algselt meid oli kirjas 45, aga kuna ilm oli jäle ja muud põhjused (keegi siiski suutis rongist maha jääda), siis reaalselt kohale ilmus 27 - ja ka see oli päris suur seltskond, ütlen ma, sest viimasena käies olid esimesed ikka raja mõnusalt ära tammunud. Paar korda üritas muda mult isegi saabast jalast ära tõmmata (madalad tossud tegelt) ja mitu korda käis korralik heliefektne lurts, kui keegi oma jala mülkast välja tõmbas. Verviersis oli igatahes müstiline udu, tõeline Twin Peaks kõrgete kuuskedega. Siin-seal olid laudteed ka, aga need olid nii konservatiivselt paigutatud, et enamasti algasid ja lõppesid korraliku mudamaardlaga või suisa vees. Raja ääres oli väike jõgi, koskedega. Suvel soojaga oleks see kahtlemata väga nauditav. Üldiselt on Belgia kõrgeim punkt (700m) midagi Munamäe sarnast, isegi pigem kõrgustik kui mägi. Mäe otsas on “taevatrepp”, mille peal me kõik pilti tegime ja restoran. Ja parkla. Kõige selle rabas rabistamise järel oli mul üllatuslikult isegi üks jalg kuiv (teisega astusin konkreetselt liiga sügavasse vette). Nii et tublid saapad - nendega ma olen juba 5 aastat igal pool käinud, servast on tald veits kulunud aga kilometraazi ja kergust arvestades… tellisin juba uued, sama firma omad aga teistsuguse tallaga. 

Ja otseloomulikult ei lõppenud mu seiklused mudamatkaga. Tagasi kodukülla jõudes selgus, et tänavad ei ole mingist kellaajast enam valgustatud, ehk rongijaama ja kodu vaheline mudaväli tuli pimedas läbida. Kuivõrd ma olin juba niikuinii maksimaalselt sopane, siis väga enam ei huvitanud ka, rohkem kui ainult suuremaid auke vältida. 

P.S. DG Mud Hiking oli enne lihtsalt DG Hiking, aga muudeti siis matkaja kõige olulisema ühisnimetaja järgi ära.