Tundub, et minu traineeshipi tunnuslugu on Baby Shark. Seda lasti nii traktoriprotestil, karnevalil kui ka telekast (perel, kelle juures ma elan on 3 aastane laps, täna me näiteks mängisime kalapüüdmismängu ja see seletab ka veidi mu ajus ringlevat imelikku soundtracki). Tänu neile saab minust varsti ka hommikuinimene, sest mul on ka juba täitsa tuumauni selleks ajaks kui laps magama läheb. No ja selleks, et 9ks tööle jõuda ma pean ikka tõusma kell 6.30. Sest rong läheb 7.57 ja rongijaama kõnnib ka oma pool tundi. 8.15 olen seega juba Brüsselis, aga kuna rongid käivad suht harva, siis see ongi ainus variant 9ks jõuda. No ja viimane rong tagasi väljub 22.46 ja on ka ümberistumisega. Ehk siis ei mingit hilist pidutsemist! Hispaanias ma elasin linnas ja töötasin põhimõtteliselt maal, nüüd on siis vastupidi. Jaaa ma olen näinud oma jalutusringidel juba kanu, ponisid ja eesleid. Linnulennult on tööle kusjuures ainult mingi alla 10 km. Aga vahepeal on Molenbeek, millest te kõik olete ehk ajakirjanduses õudusjutte lugenud. Põhimõtteliselt selline linnaosa, kust on võrsunud igast islamiterroriste ja muud maffiat.
Kes täpsemalt teada tahab, siis ma olen nö õpipoiss Euroopa Komisjoni Blue Book traineeshipis, European Research Councili teaduseetikaga tegelevas alajaotuses. Me allkirjastasime mingi konfidentsiaalsuspaberi ka, nii et sorry igavatest töö detailidest te siin lugeda ei saa. Ega põnevatest. Kes tahab detaile teada peab näost näkku küsima (nt kui sa ise tahad traineeshipile kandideerida). Ütlen kohe ette ära, et mahlakaid kõlakaid ei tule, sest EU ei rahastaks niikuinii mingeid eriti räigelt inimõigusi rikkuvaid projekte ja ma pole kohanud ka ühtki hullu teadlast, kes tahaks nt laste peal katseid teha. Parimal juhul tabatakse keegi plagieerimiselt või oma tulemuste ületähtsustamiselt või halvasti viitamiselt vms. Aga täiesti rahastamisväärilistes projektides võib juhtuda, et on mingeid eetilisi nüansse millele kindlasti peaks töörühma tähelepanu juhtima. Ma olin eelmisel nädalal veebi kaudu ühel eetikapaneeli koosolekul ja täitsa huvitav oli.
Ilm oli täitsa kena kui ma saabusin - isegi päikseprille läks tarvis. St ere aga külm. Praeguseks oleme mandunud flaami talvisesse halli tatisusse, millega käib kaasas ihusselõikuv rõskus. Mõnel hommikul oli isegi härmatis maas, aga enamasti on lihtsalt hirmus tuuline. Tellisin endale juba jope ja vihmavarju, reaalselt mul polnud eelmine nädal aega poodelda, aga ma olen jube külmavares. Eriti kui rong jääb hiljaks ja tuleb seda pea tund aega väljas oodata. Esimene päev algas kohe sedasi. Mul kulus lennujaamast koju saamiseks umbes sama kaua kui terve lennu kestus… ja ka see oli linnulennult mingi 15km distants. Esimene tööpäev oli totaalne bürokraatlik tramburai, sest meid on kokku umbes 1100 ja kõik pidid saama oma kaelakaardid, arvutid ja sissejuhatava loengu. Mina polnud seda kuskilt välja lugenud, et kaelakaardi saab kohast A, kell 8 hommikul… ja läksin otse arvutikohta B kella 10ks. Siis sattusin mingi muu rühma sissejuhatavasse loengusse (pärast lugesin, et on keelatud vale rühma loengusse minna haha). Arvuti sain mingi paar tundi peale õiget aega ja kuna ma uuesti ei tahtnud oma grupi sissejuhatavasse loengusse minna, läksin hoopis Magritte muuseumi… kus just minu nina ees löödi lauale silt, et “välja müüdud”. Vaatasin siis mingeid muid näitusi.
Järgmine päev ei olnud väga palju progressiivsem. Meie osakonnas on kokku 9 traineed, aga neist ainult 1 on minu korrusel ja samas ruumis. Hängisin siis tema bossiga kaasas kuna minu boss oli mingil tähtsal koosolekul. Kui töömeilile sisse logisin oli seal juba 58 kirja! Enamus õnneks sellised, millega ma ei osanud ega pidanud miskit peale hakkama. Lõunaks käisin lähimast supermarketist snäkke ostmas, sest meie maja kohvik oli koroonaga hingusele läinud. Reaalselt esimesel korrusel on tühi kummituskohvik. Õnneks peale lõunat ilmus välja mu mentor ja vedas mu… 3tunnisele eetikapaneeli koosolekule.
Reede oli ka lõbus. Muidu me poleks üldse pidanud minema, sest kõigile oli antud kodust töötamise luba kuna farmerid protestivad. Aga minul ja sellel teisel õnnetul õpipoisil oli mingi koosolek veel ühe siinse ülemusega. Nii me siis vaatasimegi pealelõunani välja kuidas traktorid mööda tänavaid vuravad ja tuututavad. Muuhulgas lasevad oma oreliviledega ka Final Countdowni ja Baby Sharki. See on hullem kui piima maha valamine, ma ütlen!
Kes täpsemalt teada tahab, siis ma olen nö õpipoiss Euroopa Komisjoni Blue Book traineeshipis, European Research Councili teaduseetikaga tegelevas alajaotuses. Me allkirjastasime mingi konfidentsiaalsuspaberi ka, nii et sorry igavatest töö detailidest te siin lugeda ei saa. Ega põnevatest. Kes tahab detaile teada peab näost näkku küsima (nt kui sa ise tahad traineeshipile kandideerida). Ütlen kohe ette ära, et mahlakaid kõlakaid ei tule, sest EU ei rahastaks niikuinii mingeid eriti räigelt inimõigusi rikkuvaid projekte ja ma pole kohanud ka ühtki hullu teadlast, kes tahaks nt laste peal katseid teha. Parimal juhul tabatakse keegi plagieerimiselt või oma tulemuste ületähtsustamiselt või halvasti viitamiselt vms. Aga täiesti rahastamisväärilistes projektides võib juhtuda, et on mingeid eetilisi nüansse millele kindlasti peaks töörühma tähelepanu juhtima. Ma olin eelmisel nädalal veebi kaudu ühel eetikapaneeli koosolekul ja täitsa huvitav oli.
Ilm oli täitsa kena kui ma saabusin - isegi päikseprille läks tarvis. St ere aga külm. Praeguseks oleme mandunud flaami talvisesse halli tatisusse, millega käib kaasas ihusselõikuv rõskus. Mõnel hommikul oli isegi härmatis maas, aga enamasti on lihtsalt hirmus tuuline. Tellisin endale juba jope ja vihmavarju, reaalselt mul polnud eelmine nädal aega poodelda, aga ma olen jube külmavares. Eriti kui rong jääb hiljaks ja tuleb seda pea tund aega väljas oodata. Esimene päev algas kohe sedasi. Mul kulus lennujaamast koju saamiseks umbes sama kaua kui terve lennu kestus… ja ka see oli linnulennult mingi 15km distants. Esimene tööpäev oli totaalne bürokraatlik tramburai, sest meid on kokku umbes 1100 ja kõik pidid saama oma kaelakaardid, arvutid ja sissejuhatava loengu. Mina polnud seda kuskilt välja lugenud, et kaelakaardi saab kohast A, kell 8 hommikul… ja läksin otse arvutikohta B kella 10ks. Siis sattusin mingi muu rühma sissejuhatavasse loengusse (pärast lugesin, et on keelatud vale rühma loengusse minna haha). Arvuti sain mingi paar tundi peale õiget aega ja kuna ma uuesti ei tahtnud oma grupi sissejuhatavasse loengusse minna, läksin hoopis Magritte muuseumi… kus just minu nina ees löödi lauale silt, et “välja müüdud”. Vaatasin siis mingeid muid näitusi.
Järgmine päev ei olnud väga palju progressiivsem. Meie osakonnas on kokku 9 traineed, aga neist ainult 1 on minu korrusel ja samas ruumis. Hängisin siis tema bossiga kaasas kuna minu boss oli mingil tähtsal koosolekul. Kui töömeilile sisse logisin oli seal juba 58 kirja! Enamus õnneks sellised, millega ma ei osanud ega pidanud miskit peale hakkama. Lõunaks käisin lähimast supermarketist snäkke ostmas, sest meie maja kohvik oli koroonaga hingusele läinud. Reaalselt esimesel korrusel on tühi kummituskohvik. Õnneks peale lõunat ilmus välja mu mentor ja vedas mu… 3tunnisele eetikapaneeli koosolekule.
Reede oli ka lõbus. Muidu me poleks üldse pidanud minema, sest kõigile oli antud kodust töötamise luba kuna farmerid protestivad. Aga minul ja sellel teisel õnnetul õpipoisil oli mingi koosolek veel ühe siinse ülemusega. Nii me siis vaatasimegi pealelõunani välja kuidas traktorid mööda tänavaid vuravad ja tuututavad. Muuhulgas lasevad oma oreliviledega ka Final Countdowni ja Baby Sharki. See on hullem kui piima maha valamine, ma ütlen!
No comments:
Post a Comment