“Kuidas tappa vähki, eetiliselt”

Ma käisin teaduslaadal. “Science is wonderful”. Jah, sihtgrupp on väikesed pägalikud, maksimaalselt teismelised… aga ütlesin et ma olen hoopis teadlane, sain kleepsu rinda ja sisse mind lasti. Vähemalt ei tulnud keegi mulle seekord laste prantsuse keele kursuse reklaami andma. Aga sellest üritusest ma sain teada meie direktoraadi (ma tahan kogu aeg öelda instituudi) siseveebist. Natuke pidin tööluusi küll tegema, sest kirjas oli et peale kella 17 enam sisse ei lasta ja 18 pannakse kogu laat kokku. Napilt, aga jõudsin. Paljud kes oma boksidega väljas olid olid doktorandid, igasugu eri riikidest ja osad olid isegi Marie Curie postdokid. Nii et minul oli väga huvitav ja küllap ka neil oli vahelduseks tore lihtsustamata variandis oma sisu esitada. Või noh, ma olin suht kapsas, vabalt võis olla et ka minu jaoks lihtsustati sisu. Pärastlõunal sain nimelt tuumafüüsikast lugeda… töö asjus.

Aga teaduslaada kokkuvõte: 

Sipelgajäljed - tuleb välja, et kuklaste varbavahedes on mingid kasulikud seened ja bakterid, mis vähendavad õunamädaniku tõenäosust pea 60%. Väga uhke katse, teadlased lasid sipelgal patseerida petri tassil, külvasid siis nende jalajäljemikroobe patogeenide tassile ja vaatasid mis juhtus.

Mesilaste dialektid - keegi, kes inimeste keeli uuris tahtis teada kas eri piirkonna mesilased saaks üksteisest aru.

Kiviaegne vibuvägivald - leiti hunnik eelajaloolisi luustikke, mingi konflikti tulemus. Puust vibudega tehtud katsete tulemusel ja skeletiinfo põhjal otsustati, et enamus vibuvigastusi oli päris lühikese distantsi pealt ja enamasti selja tagant st keegi oli üritanud eest ära joosta ja sai siis noole läbi pea. 

Me ei tea kuidas mikroplastik… või nanoplastik isegi, lihastesse saab. Kuidas organismi saab küll, verre ka, aga täpset mehhanismi et kuidas lihastesse… ei. Ehk siis kaladel pole mikroplast ainult seedekulglas, ongi liha sees ka. 

Invasiivsed vähid - hoolitsevad oma poegade eest ja suudavad elada 100x üle limiidi räpases vees. Kui nende uurimiseks tuleb neid tappa, tuleb nad pikuti pooleks lõigata, kuna nende närvisüsteem on selline, et pea maha võtmine ei tapa neid piisavalt ruttu. Teadlane ütles, et nemad ka enne uimastavad neid jahutamisega. Kõigusoojaste puhul täiesti loogiline meetod. Ja eetika osas pidid nad ekstra midagi seletama veel rahastajatele… sest vähk on inglise keeles crayfish ja kalad on selgroogsed, ehk neile kehtivad teised reeglid. Sisuliselt mentaalne märge mulle endale - alati guugelda mis organismiga tegu (ma guugeldan niigi, sest no uudishimu ei ole patt eksole ja las IT osakonnal olla ka lõbus, kui neil peaks mu otsinguajaloole ligipääs olema). 

Teine nädal

 Kaks nädalat, ehk 10% traineeshipi on juba läbi. Reaalselt ma pole veel eriti mitte midagi teinud, sest ma olen viimased nädal aega haige olnud. Noh 3 päeva käisin kontoris kohal, aga ülejäänud aja mitte. Homme jälle lähen, mingi viimane sissejuhatav üritus tuleb. Kahjuks pole teiste traineedega üldse tutvuda ja aega veeta saanud ka, sest no kord on haigus, siis ilm ülirõve või aeg ei sobi. Uuel nädalal peaks üritama vähemalt kontori inimestele end jälle meelde tuletada (mina nende nimesid küll ei mäleta) ja osakonna juhti kohata. 

Laupäeval oli tegelikult täitsa kena ilm, nii et käisin Brüsselis niisama ringi hulkumas, toidupoes/turul ja raamatupoes, mille tulemusel mul on nüüd suur datlite ja muu magusa hunnik ning üks suht kõva ökopoe rukkileib. 

See nädal siiski päris sündmusteta polnud - nimelt kolmapäeval tegi mingi tainas metroole pommiähvarduse (venekeelse hästi umbmäärase e-mailiga). Just need kaks peatust, mis minu töökohale kõige lähemal on pluss siis veel see kaubanduskeskus, kus on lähim toidupood. USA saatkond jagas seda infot, aga Belgia allikad ei pidanud ohtu eriti tõenäoliseks. Töölt küll soovitati, et metrood vältida ja poodi ka, aga ohuhinnangut ei tõstetud ja suht vaikselt möödus see kõik. Pärast kodus uudiseid lugedes selgus, et täiesti sõltumatult juhtus mingit jama küll, nt ühes neist kahest kinniolevast metroojaamast oli keegi rongi ette kukkunud ja surma saanud ning Centraalis oli ühe rongi all midagi elektrilühisest põlenud, aga kohe päris kindlasti midagi ei plahvatanud.

Esimene nädal üle elatud!

 Tundub, et minu traineeshipi tunnuslugu on Baby Shark. Seda lasti nii traktoriprotestil, karnevalil kui ka telekast (perel, kelle juures ma elan on 3 aastane laps, täna me näiteks mängisime kalapüüdmismängu ja see seletab ka veidi mu ajus ringlevat imelikku soundtracki). Tänu neile saab minust varsti ka hommikuinimene, sest mul on ka juba täitsa tuumauni selleks ajaks kui laps magama läheb. No ja selleks, et 9ks tööle jõuda ma pean ikka tõusma kell 6.30. Sest rong läheb 7.57 ja rongijaama kõnnib ka oma pool tundi. 8.15 olen seega juba Brüsselis, aga kuna rongid käivad suht harva, siis see ongi ainus variant 9ks jõuda. No ja viimane rong tagasi väljub 22.46 ja on ka ümberistumisega. Ehk siis ei mingit hilist pidutsemist! Hispaanias ma elasin linnas ja töötasin põhimõtteliselt maal, nüüd on siis vastupidi. Jaaa ma olen näinud oma jalutusringidel juba kanu, ponisid ja eesleid. Linnulennult on tööle kusjuures ainult mingi alla 10 km. Aga vahepeal on Molenbeek, millest te kõik olete ehk ajakirjanduses õudusjutte lugenud. Põhimõtteliselt selline linnaosa, kust on võrsunud igast islamiterroriste ja muud maffiat. 

Kes täpsemalt teada tahab, siis ma olen nö õpipoiss Euroopa Komisjoni Blue Book traineeshipis, European Research Councili teaduseetikaga tegelevas alajaotuses. Me allkirjastasime mingi konfidentsiaalsuspaberi ka, nii et sorry igavatest töö detailidest te siin lugeda ei saa. Ega põnevatest. Kes tahab detaile teada peab näost näkku küsima (nt kui sa ise tahad traineeshipile kandideerida). Ütlen kohe ette ära, et mahlakaid kõlakaid ei tule, sest EU ei rahastaks niikuinii mingeid eriti räigelt inimõigusi rikkuvaid projekte ja ma pole kohanud ka ühtki hullu teadlast, kes tahaks nt laste peal katseid teha. Parimal juhul tabatakse keegi plagieerimiselt või oma tulemuste ületähtsustamiselt või halvasti viitamiselt vms. Aga täiesti rahastamisväärilistes projektides võib juhtuda, et on mingeid eetilisi nüansse millele kindlasti peaks töörühma tähelepanu juhtima. Ma olin eelmisel nädalal veebi kaudu ühel eetikapaneeli koosolekul ja täitsa huvitav oli. 
Ilm oli täitsa kena kui ma saabusin - isegi päikseprille läks tarvis. St ere aga külm. Praeguseks oleme mandunud flaami talvisesse halli tatisusse, millega käib kaasas ihusselõikuv rõskus. Mõnel hommikul oli isegi härmatis maas, aga enamasti on lihtsalt hirmus tuuline. Tellisin endale juba jope ja vihmavarju, reaalselt mul polnud eelmine nädal aega poodelda, aga ma olen jube külmavares. Eriti kui rong jääb hiljaks ja tuleb seda pea tund aega väljas oodata. Esimene päev algas kohe sedasi. Mul kulus lennujaamast koju saamiseks umbes sama kaua kui terve lennu kestus… ja ka see oli linnulennult mingi 15km distants. Esimene tööpäev oli totaalne bürokraatlik tramburai, sest meid on kokku umbes 1100 ja kõik pidid saama oma kaelakaardid, arvutid ja sissejuhatava loengu. Mina polnud seda kuskilt välja lugenud, et kaelakaardi saab kohast A, kell 8 hommikul… ja läksin otse arvutikohta B kella 10ks. Siis sattusin mingi muu rühma sissejuhatavasse loengusse (pärast lugesin, et on keelatud vale rühma loengusse minna haha). Arvuti sain mingi paar tundi peale õiget aega ja kuna ma uuesti ei tahtnud oma grupi sissejuhatavasse loengusse minna, läksin hoopis Magritte muuseumi… kus just minu nina ees löödi lauale silt, et “välja müüdud”. Vaatasin siis mingeid muid näitusi.
Järgmine päev ei olnud väga palju progressiivsem. Meie osakonnas on kokku 9 traineed, aga neist ainult 1 on minu korrusel ja samas ruumis. Hängisin siis tema bossiga kaasas kuna minu boss oli mingil tähtsal koosolekul. Kui töömeilile sisse logisin oli seal juba 58 kirja! Enamus õnneks sellised, millega ma ei osanud ega pidanud miskit peale hakkama. Lõunaks käisin lähimast supermarketist snäkke ostmas, sest meie maja kohvik oli koroonaga hingusele läinud. Reaalselt esimesel korrusel on tühi kummituskohvik. Õnneks peale lõunat ilmus välja mu mentor ja vedas mu… 3tunnisele eetikapaneeli koosolekule. 
Reede oli ka lõbus. Muidu me poleks üldse pidanud minema, sest kõigile oli antud kodust töötamise luba kuna farmerid protestivad. Aga minul ja sellel teisel õnnetul õpipoisil oli mingi koosolek veel ühe siinse ülemusega. Nii me siis vaatasimegi pealelõunani välja kuidas traktorid mööda tänavaid vuravad ja tuututavad. Muuhulgas lasevad oma oreliviledega ka Final Countdowni ja Baby Sharki. See on hullem kui piima maha valamine, ma ütlen!