Mudamatk

 Seiklustest on ehk huvitavam lugeda, nii et nüüd kirjutan mudast, mägedest ja vabast ajast (jällegi, kes tahab mu töö kohta vingu ja hala kuulda, küsige otse). 

Ärkasin kell 6. Pühapäeva hommikul. Et olla 7.15 bussipeatuses ja 9ks rongijaamas. Mida aga ei tulnud, oli buss. Meil nimelt on raudteeparandus… kuskil. Selle tõttu on alates meist eelmisest jaamast kuni liini lõpuni rongi asemel buss, mis on gigaaeglane ja kolistab läbi imelike külavaheteede. Rongiga on järgmisesse jaama 4 minutit, bussiga võib vabalt pool tundi võtta. Igatahes seda bussi ei olnud ega tulnud, kuskil 7.45 paistis miski nagu õige buss, ukerdas silla peal end ümber pöörata. Läksin juhilt küsima.. Ta ütles, et läheb Jettesse küll, aga alles 10.32 st oli vastassuuna buss, mis oli end mingisse valesse kohta ajanud. Ja just too hetk sõitis õige buss ilge hooga mööda. No kuna seal ajutises peatuses peale minu kedagi ei seisnud, siis isegi ei võtt hoogu maha. Ilge jama. Mul olid juba matka rongipiletid kõik ette ostetud jms, nii et alla anda ja koju tagasi minna polnud ka variant. Hakkasin siis hääletama. Vedas. Esimene auto pidas kohe kinni ja viis mind metroopeatusse, nii et jõudsin rongijaama isegi enne teisi!

Edasi oli juba lihtne, sest Damjan oli kõik kodutöö ära teinud, et mis transpordiga ja kuhu ja mis rada. Ise ta kandis veel tibukollast pusa ka, et me teda ära ei kaotaks. See ilmselt on nagu ühe teise korraldaja sinine müts - paistab kaugele ja kõik teavad. Algselt meid oli kirjas 45, aga kuna ilm oli jäle ja muud põhjused (keegi siiski suutis rongist maha jääda), siis reaalselt kohale ilmus 27 - ja ka see oli päris suur seltskond, ütlen ma, sest viimasena käies olid esimesed ikka raja mõnusalt ära tammunud. Paar korda üritas muda mult isegi saabast jalast ära tõmmata (madalad tossud tegelt) ja mitu korda käis korralik heliefektne lurts, kui keegi oma jala mülkast välja tõmbas. Verviersis oli igatahes müstiline udu, tõeline Twin Peaks kõrgete kuuskedega. Siin-seal olid laudteed ka, aga need olid nii konservatiivselt paigutatud, et enamasti algasid ja lõppesid korraliku mudamaardlaga või suisa vees. Raja ääres oli väike jõgi, koskedega. Suvel soojaga oleks see kahtlemata väga nauditav. Üldiselt on Belgia kõrgeim punkt (700m) midagi Munamäe sarnast, isegi pigem kõrgustik kui mägi. Mäe otsas on “taevatrepp”, mille peal me kõik pilti tegime ja restoran. Ja parkla. Kõige selle rabas rabistamise järel oli mul üllatuslikult isegi üks jalg kuiv (teisega astusin konkreetselt liiga sügavasse vette). Nii et tublid saapad - nendega ma olen juba 5 aastat igal pool käinud, servast on tald veits kulunud aga kilometraazi ja kergust arvestades… tellisin juba uued, sama firma omad aga teistsuguse tallaga. 

Ja otseloomulikult ei lõppenud mu seiklused mudamatkaga. Tagasi kodukülla jõudes selgus, et tänavad ei ole mingist kellaajast enam valgustatud, ehk rongijaama ja kodu vaheline mudaväli tuli pimedas läbida. Kuivõrd ma olin juba niikuinii maksimaalselt sopane, siis väga enam ei huvitanud ka, rohkem kui ainult suuremaid auke vältida. 

P.S. DG Mud Hiking oli enne lihtsalt DG Hiking, aga muudeti siis matkaja kõige olulisema ühisnimetaja järgi ära.

Esimene kuu juba läbi

 Appi aeg läheb nii kiiresti! No ja ilmselt ei ole see mingi Erasmus vol 2. Ma jõuan õhtul koju ja suht kukun voodisse, mingi 21-22 paiku, väga harva kui peale 23. Vähemalt see tähendab, et vara ärgata on ka okei. Aga kõige selle kiire sahmerdamise juures on kahtlemata tekkinud paar positiivset aspekti.

+ Ma teen pea igal hommikul putru. See tähendab kallan kaerahelvestele keeva vee peale ja panen moosi või mascarpone juustu juurde.
+ Ma lähen normaalsel ajal magama, siin maal pole eriti varianti ka välja minna õhtuti. Majaelanikega lauamänge mängida on max aktiivsus.

+ Mul ei ole aega lugeda Delfit, Postimeest ega sotsiaalmeediat. Tööarvutis ma pole isegi neisse sisse logitud, ja noh ma arvan et teoorias keegi kuskil saab meie tegevusajaloole ligi. 

+ Tegelt on okei tööarvutit nädalavahetusel mitte käima panna. Jah asutusesisene reegel on, et meilidele tuleks 24h sees vastata, katsun järgida aga liiga ei pinguta. Kui kellelgi on hullult vaja, siis nad helistavad.

+ Ma jalutan iga päev vähemalt 3km, sest nii pikk maa on rongijaama ja tagasi. See võib olla mudane ja ilge, aga ma eeldaks et jääd enam selle poolaasta sees ei tule rohkem. Viimati leidsin küll hommikul tööle minnes tee äärest kaks surnud kana, nii et mine sa tea. No ja rongijaamad on ohtlikud kohad veits. Järgmiseks nädalavahetuseks registreerisin end mudamatkale (Belgia kõrgeim punkt, 700 meetrit), sest kui mul niikuinii mudarallit vältida ei õnnestu, võib sellega vähemalt meelega tegeleda.

+ Tööl on paras rahvaste paabel. Ei ole nii, et kõik on prantslased või sakslased vms. Uute trainee’de hulgas on peale minu veel tegelasi Gruusiast, Bulgaariast, Leedust, Saksamaalt, Taanist ja vist Serbiast. Slovakkia ka. Tundub, et Ida-Euroopa võtab üle. Mentor on Moldovast ja uniti boss vist Rumeeniast, üks kolleeg on Lätist ka. 

+ Ma leidsin kuskilt raudtee kõrvalt võsast karulauku. Kõlbas süüa küll. Ainult siin ei tohi loodusest asju korjata, nii et peab siis korjama kui keegi ei vaata.

+ Eesti trainee’dega kohtusin ka. Kahega siis, kokku meid on neli. Suht hea saavutus vist, arvestades et Blue Book traineesid kokku on mingi 1100. 

Ving ja hala, sest seda on ka:

• Ma seiklen kolme kontori vahet, kuna mul pole oma lauda. Kahekümnendal korrusel siiski on üks lukustatav sahtel, kus ma oma kola hoian. Tahaks potilille ka, aga sellega on tobe rännata. Siiski ostsin ökopoest kolm sukulenti, nii et peale ümber istutamist mul vb ikkagi on kontoritaim.

• Brüssel ongi ohtlik. Mul pole mitte ärevus ja paranoia, vaid reaalne ohutunne. Eelmisel nädalal maabusin uude kontorisse ja mu esimene küsimus uuele kolleegile oli “Mis su peaga juhtus?”

Tuleb välja, et taskuvaras tahtis talt asju varastada, aga läks vägivaldseks ja virutas mingi kõva asjaga vastu pead, kui D oma telefoni üles korjama hakkas. Õnneks peale sinika ja rahakotist ilmajäämise midagi hullemat ei juhtunud. Kuigi, julge varas - mina ei läheks tüli norima meeterkaheksakümneviiese sportliku makedoonlasega. Tema ongi see, kes mudamatkadele aluse pani ja nüüd mingeid maratone jookseb.

• Müstiline kanamõrtsukas. Või noh linnugripp. Ma leidsin hommikul tööle minnes teel rongijaama, otse selle ülimudase teeremondi kõrvalt kaks surnud kana. 

• Mu arvutil oli mingi müstiline laadimisjama. Lenovo tellisel on oma 10 tunnine akupidavus, nii et päris tükk aega läks enne kui ma pidin IT osakonnaga sel teemal ühendust võtma. Nüüd tundub jälle töötavat.

• Minu kohalolupere kass suri ära. 

Kumma alajaotuse alla ma oma tööprojektid peaks panema, ma ei teagi. Ma ei ole neis eriliselt hea, juhendaja teeb kõik üle. Samas tehtud need saavad. Oleks mul ainult parem mälu ja kiirem õppimisvõime!