Finiito

 Ongi läbi. Tegelt mul on veel 9 päeva siin jäänud aga praktiliselt on läbi. Juuli keskpaigani olid pre-sceeningud, ehk siis kõige töörohkem aeg üldse, siis tuli käbelt kõik poolik kraam ära lõpetada ka, sest mentor läks puhkusele. No ja nüüd ma oma sünnipäevast alates vaikselt tiksun siin. Heal juhul tuleb üks communication check veel (tuligi), aga see on enamasti üsna lihtne ülesanne ja saab ruttu kaelast ära. Kahjuks lubab terve järgmise nädala lausvihma, nii et eriti kuhugi minna ka ei anna (mul on veel välja võtmata vabu päevi isegi). Vaat sellist olukorda ma ei eeldanud, arvasin et ikka lõpuni pigistatakse meist kõik mahl välja. Aga noh hapukurgihooaeg. Me karismaatilise kontorikaaslasega juba irvitame, et august on eetikavaba kuu, sest interimidel on vaheaeg ja teistel on puhkus, kolmandad leidsid üldse uue töö, ning tõsine küsimus on, et kes kontoris lilli kastab. Mina olen vahel kastnud, kuna eelmine nädal ma ikkagi käisin kohal veel. Isegi teistele traineedele viisin tordi. Aga sel-järgmisel nädalal saab vist küll ainult hüvastijätuks minna. Enamus traineesid on ka kohe minemas või juba lahkunud. Eile oli viimane ametlik DG MUD matk, sellisesse ilusasse kohta nagu Ninglinspo. Kosed ja avarad vaated, metsa, palju bussisõitu ka. Kui ilm vähegi lubab, ma korraldan oma viimasel nädalavahetusel veel ühe post mortem matka. Samas ega see ilmselt väga populaarne ei ole. Eile meid oli 15, mis on päris hea saavutus (D teeb head reklaami ja absoluutselt vaikis maha, kui palju me bussis peame istuma, ühe korra vedas meid täiesti off-road mingist nõlvast alla ka, nii et see oli kõige matkalikum matk siiani vb esimesest mudamatkast alates). Minu kõige haledam matk oli selline, kuhu ma läksin üksi. Kusjuures see oli täiesti OK sihtkoht ja ilm oli ka kena, nii et me oleks selle äärepealt taaskasutanud. Aga Ninglinspo'sse ma tahtsin juba ammu minna, lihtsalt 4+4 tundi bussis ja rongis ei tundunud ahvatlev. Tegelikult seltskonnaga koos oli päris tore, ja kui olla sigaväsinud ja tukkuda siis on ka üleelatav. Ma olen küll see hull, kes on matka lõpus energiajänes hoopis, mitte ei maga. Nii et Liege's jooksin koos meie maratonijooksikutega üles Euroopa kõige ilgemast trepist. 374 astet. Suht surin seal, ainuke lohutus on, et päriselt teistel oli ka rõve olla. 

Ilmselt ma siia rohkem ei blogi. See on muidugi väga armas kui osad inimesed matkal või traineede üritusel küsivad või eeldavad, et ma tulen tagasi. Hetkel seesugust plaani ei ole, aga noh ajutised lahendused on ikka need kõige püsivamad eksole. 

Kuidas hammustada seda kätt mis sind toidab (5. juuni)

 Kuidas hammustada seda kätt mis sind toidab

Näe ongi streigipäev käes. Orgunnijad käisid meile eelmine nädal flaiereid jagamas. Emaili potsatavad punase tekstiga ja suurte tähtedega kirjad, et tulge ometigi kohale. Tegelikult kontoris rahvast eriti pole ja need, kellega ma sellest rääkinud olen on kas a) kiire, b) poogen sest nad on ajutised, c) kes tegelikult nõustuvad kolimise põhjendusega vähemalt mingil määral. B ja C kategooriasse kuulun ma ise ka, mul on siin alla 2 kuu jäänud ja see hoone on eriti ebaefektiivne. Ilus jaa, selline klaasist pilvelõhkuja, mille ülemistelt korrustelt on vinge vaade, eriti neil kelle aken on botaanikaaia poole. Aga muidu täiesti igav hallid seinad+klaas+metall koht. Haljastus on all fuajees kena, mujal pole seda üldse. Laua all on kaabliporno. Konditsioneer ja küte töötab samaaegselt. Põrandamistras on vaikselt mingid eluvormid hakanud emergeeruma. Söökla suri koroonaga välja. Paljud töötavad endiselt suure osa distantsilt ja no ma vean ka end kohale peamiselt suhtlemise eesmärgil tegelt. Tegelikult mina saan lihtsalt korruse võrra ülespoole kolida ja pean kuu aega „karjalauta“ taluma, kus pole isiklikke laudu. Eks ma siis annetan oma potilille mõnele, kellel on kontor (khm, karismaatiline kontorikaaslane suutis end sebida ka uuel korrusel nurgaofficesse, kohe meie praeguse peal) ja töötan rohkem kodust. Niikuinii tuleb kohe prescreeningute aeg ja siis ei jää väga aega suhelda kellelgi. Ja need, kes on kohal nohisevad oma arvutis silm tõmblemas päevas sadu lehekülgi lugeda. Umbes nii on see juuli lõpuni välja.

Tegelikult on kolimine ainult üks aspekt protestist. Üldine kõige kokku tõmbamine on põhihäda ja sellega ma olen nõus et see on häda. Üsna omakasupüüdlikel põhjustel, muidugi, sest no peale seda traineeshipi olen ma ju jälle töötu. 

Okei, protestil käidud. Suht mittemidagiütlev oli, peamiselt küll selle tõttu et enamus kõnesid oli prantsuse keeles ja ma ei saanud midagi aru. Lisaks kontorikaaslasele oli eetikast veel ainult kaks inimest. Teistest asutustest oli küllap rohkem, aga kindlasti mitte enamus. Noh ega kõik ei taha oma lõunaaega sellise asja peale kulutada, kodust töötajad end kohale vedada ja üldse, osadel on ilmselt suva ka. Vähemalt võileibu oli tõesti ja pudeli vett sai ka. Ma sain lisaks peavalu, läksin metrooga valesti ja jõudsin napilt selleks ajaks tagasi kui üht projekti hakati arutama (ma olin vaatleja, minu puudumisest poleks midagi halba juhtunud). Täitsin oma siseveebi cv lõpuks hästi minimaalselt ära, vaevalt et ükski headhunter selle baasil midagi otsustab, seal pole isegi mu doktorikraad otseselt kirjas.

Homme saame Berlaymontis teiste eestlastega kokku lõunaajal (ilmselt mu kaart veel kehtib kenasti, kuna tänane protest oli ülitsiviilne ja viisakas) ning pealelõuna võtsin üldse vabaks. Siin saab poole päeva kaupa ka võtta oma vaba aega. Siis võin muuseumi minna või pargis hängida, ei pea kohe tööle tagasi kiirustama. See oleks muidugi ülilõbus, kui tööl hakataks päriselt streikima aga ma ei usu seda hästi. Või kui, siis paluks sel ajal kui eetikutel maksimaalselt kiire on.